Minu jaoks sai 4. päev läbi sellega, kui mul suhteliselt kehvas seisus tuli kätte kaks 3-e, ja läksin all in. Aga nagu juba tavaks saanud, sellistes olukordades, on ühel vastasmängijal esimese kahe kaardi seas käes kõvem paar ja ta võidab. Läks ka seekord nii ja tuli leppida lauast lahkumisega.
Canadian studs (pot limit):
Tegemist pokkeriliigiga, kus esimese jaotusega laotakse lauale 2 kaarti. Üks nägu ülespoole, teine nägu allapoole. Siis panustamisring, ning seejärel laotakse ükshaaval näoga ülespoole 3 järgmist kaarti. Seega lauale jääb 4 kaarti kõigile nähtavaks, ning üks kaart igale ühele enda näha. Lisaks on seal selline reegel, et masti ja rida on võimalik saada ka 4 kaardiga. Aga neljane mast viiest rida ei löö.
Põnev mäng - kahju, et nii kiirelt lõppes. Meikop, seda tüüpi võiks vahest täitsa mängida!
Just tuli ka Andres ja näitas oma võimast chipisaaki. Kuna osad mängijad on lahkunud mängust, siis jaotatakse lauad ümber ja mängitakse 3 laua asemel kahel laual. Loodame et ta ikka finaallauda jõuab. Mina igastahes selle toetuseks pooled oma chippidest ilmselt talle andsin:P
Homseni!, kui loodetavasti tulevad kuumad uudised entroopia teemal.
Mõttespordi MM 2010 - Andres Kuusk võitis hõbemedali!
Loetud 220 kasutaja poolt
Mulle jääb arusaamatuks, miks on sellisel üritusel nii palju erinevaid pokkeriliike (pokker ei ole mõttespordi ala:)!). Ühest oleks ilmselgelt piisanud.
Võtke siis mõnel ürituse korraldajal / osavõtjal ka kuueservast kinni ja uurige, kuidas mõttespordi alaliidud teistes riikides tegutsevad - ehk on meil midagi kõrva taha panna.
Ma arvan, et seniste tulemustega on miinimumprogram juba selgelt ületatud.
Edu igatahes!
Võtke siis mõnel ürituse korraldajal / osavõtjal ka kuueservast kinni ja uurige, kuidas mõttespordi alaliidud teistes riikides tegutsevad - ehk on meil midagi kõrva taha panna.
Ma arvan, et seniste tulemustega on miinimumprogram juba selgelt ületatud.
Edu igatahes!
Maailma ajaloos sünnib aeg-ajalt eriskummalisi ja täiesti ettearvamatuid asju. 50 aasta eest astus inimene Kuule, 20 aasta eest langes Berliini müür, nüüd võitsin mina pokkeriturniiri.
Ühtlasi sai kummutatud kaks levinud väidet. Esiteks, olen alati öelnud, et õnne mul praktiliselt kunagi ei ole (eriti paarisnumbriga aastatel) - seekord oli mul seda kuhjaga ja jäi ülegi. Teiseks, pokkerimängijad väidavad alati, et tegu on skillimänguga - sorry, pokkeriässad, aga see võib tõele vastata ainult väga pikas perspektiivis ja tsiteerides John Maynard Keynesi, siis ´In the long run we are all dead´. Ühel konkreetsel turniiril pole ilma õnneta ka kogenud mängijal midagi peale hakata ja kui ikka õnne on oluliselt rohkem kui kõigil ülejäänutel võib ka mängust mõhkugi aru saamata turniiri kinni panna.
Ainuke asi, millele ma üldse tähelepanu pöörasin oli sissepandud raha ja minu panuse suhe ning selle võrdlus võidu tõenäosusega. Ja sedagi rakendasin harva ja kui siis vigaselt. Samas oli osalejate seas mitu regulaarselt turniiridel mängijat, kes segasid kaarte nagu Mr Wild Card (mis filmis see oligi?) ja veeretasid chipse sõrmede vahel nagu Johnny Depp kuldmünte. Aga kaart jooksis mul roppu moodi ja see otsustas.
Tegelikult ühte strateegiat ma siiski kasutasin. Kui olin kõigist ülejäänutest ees ja kõik eelmised enne mind olid mängimast loobunud (foldinud) või callinud, siis lömmisin kohe suurema summa sisse eesmärgiga algpanused ära ´varastada´. Vastastel on väga ebamugav sellist tõstet ära callida, kuna lisaks kõigele võib mul juba paar käes olla.
Mängu algus tegelikult midagi head ei kujutanud, esimeses lauas olin vahepeal juba lõpu äärel, kuid õnnestus siiski vastu pidada ja lõpuks isegi plussi jõuda. Teises lauas läksid asjad üpris tuksi (suutsin ära visata emanda paari, kui vastane maast ässa saades suurelt panust tõstis - hiljem osutus see blufiks), kuid kuidagi venitasin end siiski välja finaallauda 8 parema hulka. Finaali algades olin kindlalt viimasel kohal, kõigist vähemalt 2-3 korda, mõnest isegi oma 5 kordselt maas. Kõik aga pöördus kolme järjestikuse suure võiduga, mis mind hoobilt liidriks tõstsid. Sellest hetkest ei peatanud mind enam miski. Edu suurenes praktiliselt iga jaotusega ja peagi oli mul ees sellin chipsikuhi, millele isegi kõik ülejäänud kokku vastu ei saanud. Kui jäänud oli 4 viimast mängijat, virelesid kõik ülejäänud 100-se algpanuse ja 500-se blindi juureskusagil 500 kuni 1500 juures, sel ajal kui minu hoomamatu chipsikuhi oli kaugelt üle 10 tuhande.
Turnavõit oli muidugi magus punktilisa. Kuna pokkerist ma midagi ei oodanud, siis pole ka päris kindel, mitme punktiga mind selle eest premeeriti, kuid kuna osalejate arv oli väga suur, siis võib see olla 80-st kuni 100-ni. Üldseisu endiselt vaadanud ei ole, kuid arvutused näitavad, et olen ilmselt hõivanud kollase liidrisärgi. Ühtlasi jõudis üha suurenev medalivõimalus mulle eile lõpuks kohale - öö läbi ei saanud korralikult sõba silmale (oma osa oli seal muidugi ka norskaval hispaanlasest toakaaslasel). Kuna närv nüüd niikuinii sees, võib ennast sama hästi ka edetabeliga kurssi viia. Samas, seni on läinud nii hästi, et ei tahaks teha midagi, mis õnne ära pöörata võib, nii et vast lükkan selle õhtuks kui Entroopia turniir on seljataga.
Üldse tundub, et eeldatavad favoriidid on seni oodatust pigem kesisemalt esinenud, mis muidugi on igati tervitatav nähtus. Samas on paljudel neist trumpalad veel tulemas (turniir on ju alles poole peal), sel ajal kui minu kaardid on suures osas juba lauale löödud. Peamiselt loodangi veel homsetele Bokule ja Othellole, kuid neil aladel võib saatuslikuks saada väike osalejate arv (väga sügavad ja puhtalt skillil põhinevad alad, kus üllatusi naljalt ei sunni). Seega on võib-olla viimane võimalus üle 90-st tulemust saavutada hoopiski 10 minuti pärast algavas Entroopias, mis oli nii mulle kui Tiidule esimeseks siinsetest meile senitundmatutest aladest, kus end arendama otsustasime hakata.
Huhh, närv on nii sees, et raske on käte värisedes kirjutada. Parem ära turniirile.
Ühtlasi sai kummutatud kaks levinud väidet. Esiteks, olen alati öelnud, et õnne mul praktiliselt kunagi ei ole (eriti paarisnumbriga aastatel) - seekord oli mul seda kuhjaga ja jäi ülegi. Teiseks, pokkerimängijad väidavad alati, et tegu on skillimänguga - sorry, pokkeriässad, aga see võib tõele vastata ainult väga pikas perspektiivis ja tsiteerides John Maynard Keynesi, siis ´In the long run we are all dead´. Ühel konkreetsel turniiril pole ilma õnneta ka kogenud mängijal midagi peale hakata ja kui ikka õnne on oluliselt rohkem kui kõigil ülejäänutel võib ka mängust mõhkugi aru saamata turniiri kinni panna.
Ainuke asi, millele ma üldse tähelepanu pöörasin oli sissepandud raha ja minu panuse suhe ning selle võrdlus võidu tõenäosusega. Ja sedagi rakendasin harva ja kui siis vigaselt. Samas oli osalejate seas mitu regulaarselt turniiridel mängijat, kes segasid kaarte nagu Mr Wild Card (mis filmis see oligi?) ja veeretasid chipse sõrmede vahel nagu Johnny Depp kuldmünte. Aga kaart jooksis mul roppu moodi ja see otsustas.
Tegelikult ühte strateegiat ma siiski kasutasin. Kui olin kõigist ülejäänutest ees ja kõik eelmised enne mind olid mängimast loobunud (foldinud) või callinud, siis lömmisin kohe suurema summa sisse eesmärgiga algpanused ära ´varastada´. Vastastel on väga ebamugav sellist tõstet ära callida, kuna lisaks kõigele võib mul juba paar käes olla.
Mängu algus tegelikult midagi head ei kujutanud, esimeses lauas olin vahepeal juba lõpu äärel, kuid õnnestus siiski vastu pidada ja lõpuks isegi plussi jõuda. Teises lauas läksid asjad üpris tuksi (suutsin ära visata emanda paari, kui vastane maast ässa saades suurelt panust tõstis - hiljem osutus see blufiks), kuid kuidagi venitasin end siiski välja finaallauda 8 parema hulka. Finaali algades olin kindlalt viimasel kohal, kõigist vähemalt 2-3 korda, mõnest isegi oma 5 kordselt maas. Kõik aga pöördus kolme järjestikuse suure võiduga, mis mind hoobilt liidriks tõstsid. Sellest hetkest ei peatanud mind enam miski. Edu suurenes praktiliselt iga jaotusega ja peagi oli mul ees sellin chipsikuhi, millele isegi kõik ülejäänud kokku vastu ei saanud. Kui jäänud oli 4 viimast mängijat, virelesid kõik ülejäänud 100-se algpanuse ja 500-se blindi juureskusagil 500 kuni 1500 juures, sel ajal kui minu hoomamatu chipsikuhi oli kaugelt üle 10 tuhande.
Turnavõit oli muidugi magus punktilisa. Kuna pokkerist ma midagi ei oodanud, siis pole ka päris kindel, mitme punktiga mind selle eest premeeriti, kuid kuna osalejate arv oli väga suur, siis võib see olla 80-st kuni 100-ni. Üldseisu endiselt vaadanud ei ole, kuid arvutused näitavad, et olen ilmselt hõivanud kollase liidrisärgi. Ühtlasi jõudis üha suurenev medalivõimalus mulle eile lõpuks kohale - öö läbi ei saanud korralikult sõba silmale (oma osa oli seal muidugi ka norskaval hispaanlasest toakaaslasel). Kuna närv nüüd niikuinii sees, võib ennast sama hästi ka edetabeliga kurssi viia. Samas, seni on läinud nii hästi, et ei tahaks teha midagi, mis õnne ära pöörata võib, nii et vast lükkan selle õhtuks kui Entroopia turniir on seljataga.
Üldse tundub, et eeldatavad favoriidid on seni oodatust pigem kesisemalt esinenud, mis muidugi on igati tervitatav nähtus. Samas on paljudel neist trumpalad veel tulemas (turniir on ju alles poole peal), sel ajal kui minu kaardid on suures osas juba lauale löödud. Peamiselt loodangi veel homsetele Bokule ja Othellole, kuid neil aladel võib saatuslikuks saada väike osalejate arv (väga sügavad ja puhtalt skillil põhinevad alad, kus üllatusi naljalt ei sunni). Seega on võib-olla viimane võimalus üle 90-st tulemust saavutada hoopiski 10 minuti pärast algavas Entroopias, mis oli nii mulle kui Tiidule esimeseks siinsetest meile senitundmatutest aladest, kus end arendama otsustasime hakata.
Huhh, närv on nii sees, et raske on käte värisedes kirjutada. Parem ära turniirile.
Hea töö, pane veel mõni ala kinni!
Ühtlasi muidugi sai selgeks, miks sulle ei meeldinud, et mälumäng mõttemängude mitmevõistlusel kavas oli - 50 aasta eest ei olnud veel Gagaringi kosmosesse lennutatud, vaid ootas veel kannatlikult stardikäsklust ja Kuu peale jõudmiseni läks sealt veel üsna mitu aastat ;) Aga hästi tehtud igastahes!
Ühtlasi muidugi sai selgeks, miks sulle ei meeldinud, et mälumäng mõttemängude mitmevõistlusel kavas oli - 50 aasta eest ei olnud veel Gagaringi kosmosesse lennutatud, vaid ootas veel kannatlikult stardikäsklust ja Kuu peale jõudmiseni läks sealt veel üsna mitu aastat ;) Aga hästi tehtud igastahes!
Loen ja imestan, südame alt läheb soojaks - Eesti mõttesport on maailmatasemel ja tuleb sõprade üle uhkust tunda. Andrese võit on ju ainult vormistamise küsimus, ise jahus alguses midagi unelmate kohast 15 hulgas. Tuleks vist delegatsiooniga lennujaama vastu minna ja aidata medalikuhjad koju tassida. Ongi vist hea, et ise ei saanud minna, nende tüüpide kõrval oleks tulemus väga kahvatu paistnud.
P.S. Edu järelejäänud turniiriks!
P.P.S. Males oleks ikka tahtnud Andresele ära kobistada, nagu mitmel viimasel mõttemängude EMV-l kogemata on juhtunud.
P.P.S. Males oleks ikka tahtnud Andresele ära kobistada, nagu mitmel viimasel mõttemängude EMV-l kogemata on juhtunud.
on siiski juba ametlikult mõttesport ja isegi mingi selle liidu liige. Vabandan et 12 aastat puhtalt "õnnest" olen elatunud.
Tänane päev oli tõeline katastroof. Vähe sellest, et turniiridel hävisime, teel öömajala saime sellise vihmavalangu kaela, et siiani on kõik riided läbimärjad. Oli mul vaja eile süllekukkunud õnne kiitma hakata.
Hävingut entroopias võis teatud mõttes ette arvata. Kuna selle mängu looja Eric Solomon on MM-i korraldajatele lähedalseisev inimene, siis on siinne tase täielik maailma tipp. Tegelikult ongi selle turniiri näol tegemist lausa Entroopia maailmameistrivõistlustega ja kohal seega kõik maailma tipud.
Pikk kuuetunnine turniir kurnas meid ilmselgelt ära, nii et pärast 4 tundi meist enam suuremat asja ei olnud. Nii lõpetasin 50% peal ja Tiit isegi veel tagapool. Õnnestumiste hulka saab lugeda vaid Tiidu stiilset võitu turniiri aukülalise Eric Solomoni enda vastu.
Turniiri võitis ja seega tuli maailmameistriks hispaanlane Garcia, jättes teiseks mulluse meistri lõuna-aafriklase Alain Dekkeri. Dekkeriga sain ka ise mängida ja võib öelda, et maailma tippudega võrreldes on tasemevahe ikka päris üüratu - võiks öelda, et kui mina mängisin Entroopiat, siis tema hoopis mingit muud, palju kõrgematasemelisemat mängu.
Umbes niisama õnnetult või isegi veel kehvemini läks ka pokkeris.
Hävingut entroopias võis teatud mõttes ette arvata. Kuna selle mängu looja Eric Solomon on MM-i korraldajatele lähedalseisev inimene, siis on siinne tase täielik maailma tipp. Tegelikult ongi selle turniiri näol tegemist lausa Entroopia maailmameistrivõistlustega ja kohal seega kõik maailma tipud.
Pikk kuuetunnine turniir kurnas meid ilmselgelt ära, nii et pärast 4 tundi meist enam suuremat asja ei olnud. Nii lõpetasin 50% peal ja Tiit isegi veel tagapool. Õnnestumiste hulka saab lugeda vaid Tiidu stiilset võitu turniiri aukülalise Eric Solomoni enda vastu.
Turniiri võitis ja seega tuli maailmameistriks hispaanlane Garcia, jättes teiseks mulluse meistri lõuna-aafriklase Alain Dekkeri. Dekkeriga sain ka ise mängida ja võib öelda, et maailma tippudega võrreldes on tasemevahe ikka päris üüratu - võiks öelda, et kui mina mängisin Entroopiat, siis tema hoopis mingit muud, palju kõrgematasemelisemat mängu.
Umbes niisama õnnetult või isegi veel kehvemini läks ka pokkeris.
Pineapple pot limit:
Selles mängus jagatakse igale vastasele kätte 3 kaarti, millele järgneb panustamise ring. Seejärel üks kaart põletatakse, ja lauale läheb flopp (3 kaarti). Siis kõik mängus olevad mängijad, viskavad ühe kaardi käest minema, ning edasi läheb mäng nagu Texas Hold'emis - peale panustamise ringi põletatakse kaart, ning lauale läheb neljas kaart, ning peale järgmist panustamise ringi põletatakse jällegi kaart, ning lauale läheb viies kaart. Võidab parim viie kaardi kombinatsioon.
Põris põnev mäng tundus - vähemalt selle põhjal seda otsustan kui palju ma mängida seda jõudsin. Üks asi, mis kinnitust sai, oli see, et ma olen ilmselt üks maailma halvimaid pokkerimängijaid. Suutsin esimese 5 minutiga ennast välja mängida! :D ma ei jõudnud small blindi-gi kordagi lauale panna. Aga hea on see, et eraldi maksma nendes osalemise eest ei pea, ning neid pokkereid tuleb veel. Tuleb hoida positiivset suhtumist :)
Tiit olen tegelt, kogemata kirjutasin hooga Fantunese nime alt :) Aga ju see oli jutust ka juba aru saada :)
Selles mängus jagatakse igale vastasele kätte 3 kaarti, millele järgneb panustamise ring. Seejärel üks kaart põletatakse, ja lauale läheb flopp (3 kaarti). Siis kõik mängus olevad mängijad, viskavad ühe kaardi käest minema, ning edasi läheb mäng nagu Texas Hold'emis - peale panustamise ringi põletatakse kaart, ning lauale läheb neljas kaart, ning peale järgmist panustamise ringi põletatakse jällegi kaart, ning lauale läheb viies kaart. Võidab parim viie kaardi kombinatsioon.
Põris põnev mäng tundus - vähemalt selle põhjal seda otsustan kui palju ma mängida seda jõudsin. Üks asi, mis kinnitust sai, oli see, et ma olen ilmselt üks maailma halvimaid pokkerimängijaid. Suutsin esimese 5 minutiga ennast välja mängida! :D ma ei jõudnud small blindi-gi kordagi lauale panna. Aga hea on see, et eraldi maksma nendes osalemise eest ei pea, ning neid pokkereid tuleb veel. Tuleb hoida positiivset suhtumist :)
Tiit olen tegelt, kogemata kirjutasin hooga Fantunese nime alt :) Aga ju see oli jutust ka juba aru saada :)
Vastuseks Lauri märkusele - mind ei ole maha jätnud mitte ajaloolised teadmised (tean küll, et Apollo 11 jõudis Kuule 1969) vaid arvutamisoskus. Hea, et ennast siin peastarvutamise turniirile kirja ei pand.
Vastuseks Marteni küsimusele - kokku mängitakse siin ligi 10 pokkeriturniiri (kõik eri liiki) ja võitja selgub kõigi turniiride summas.
Vastuseks Marteni küsimusele - kokku mängitakse siin ligi 10 pokkeriturniiri (kõik eri liiki) ja võitja selgub kõigi turniiride summas.