Shacrus sain kolmanda koha ja 78 punkti, millest paraku abi ei ole (halvim väike ala on mul 80). Alavõidu sai James Heppell ja teine oli David Jameson - need tüübid on sel aastal tõeliselt hoos, minu jaoks suht üllatuslikult. Heppell tõstis oma skoori 12,5 punkti võrra ja on nüüd 468, 69 peal. Jamesoni väikeste alade tulemused on aga jba nii head, et teine koht teda ei aidanudki.
Tõeliselt kahju on Pacost, kes sai ajagraafiku tõttu hirmsa tünga - kaks tema põhiala sattusid samale ajale. See aga tähendab, et ta ei ole väljas mitte ainult kulla- vaid ka medalikonkurentsist. Jube kahju, kuna minu meelest on tegu maailma mitmekülgseima mõttesportlasega.
Kohe algab azacru viimane voor, kus võitlen teise koha nimel. Vastu ööd proovin omahat, limbin sisse ning ei preflop-reisi ega blufi kordagi:).
Mõttespordi MM 2012
Loetud 176 kasutaja poolt
said korraliku õpetuse omahast :D loodame max punkte..ära vea alt :)
[i]postitas TiiT[/i]
Arvestades, et olid 5-punktised, 8-punktised ja üks 1 ja 10 punktine, siis tõenäoliselt viitab see sellele, et oli 5 5-punktist ning 8 8-punktist. 100 punkti muudmoodi eriti kätte ei ole võimalik saada. (vaevalt seal oli 13 5-punktist ja 3 8-punktist). Seega vaja oli lahendada 15 sudokut/kenkeni. Palju aega anti selleks? ja kui suured nad olid (8x8, 9x9)?
Puhtalt erialase kretinismi tõttu küsin...:)
Arvestades, et olid 5-punktised, 8-punktised ja üks 1 ja 10 punktine, siis tõenäoliselt viitab see sellele, et oli 5 5-punktist ning 8 8-punktist. 100 punkti muudmoodi eriti kätte ei ole võimalik saada. (vaevalt seal oli 13 5-punktist ja 3 8-punktist). Seega vaja oli lahendada 15 sudokut/kenkeni. Palju aega anti selleks? ja kui suured nad olid (8x8, 9x9)?
Puhtalt erialase kretinismi tõttu küsin...:)
ukpuzzles.orgi foorumil ütles keegi, et kaks 1.5-tunnist osa oli ja mõlemad sisaldasid 8 mõistatust ehk siis kokku 16. Ei tea, kuidas need punktid tulid, sellest ei olnd midagi...
Azacrus õnnestuski teine koht ja 88,9 punkti ära tuua ehk 8,9 punkti lisaks ja jõudsin 443 peale, mis hetkeks tõstis 6. kohale, aga praegu veel jätkuva Omahaga läheb Ankush uuesti mööda. Ise jõudsin pokkeris finaallauda, kuid seal paremat 7. kohast saada ei õnnestunud.
Enne viimast päeva on paremusjärjestus:
1. Dario De Toffoli, ITA
2. James Heppell, GBR
3. Paco Garcia, ESP
4. David Jameson, GBR
5. Ankush Khandelwal, IND
6. Tony Niccoli, ITA
7. Andres Kuusk, EST
8. Tim Hebbes, GBR
De Toffolil meistritiitel veel käes ei ole, teoreetilised shansid teda püüda on olemas Heppellil, Khandelwalil ja Pacol, aga selleks peavad nad homme kaks alavõitu noppima, mis praktiliselt on võimatu.
Minu võimalik skoor, milleni oleks võimalik jõuda boku alavõidu korral, on 454,12, millest paraku on juba praegu kolmel esimesel punkte rohkem. Seega hüvasti medal, aga see-eest tere tulemast Toffifee. Vean kihla, et see maitseb isegi paremini. Kui tõesti boku võitma peaksin, siis haaran ilmselt viimasest õlekõrrest ja proovin ka abalonet, kus shansid pole just kiita, aga võitlema peab lõpuni lõvi kombel.
Enne viimast päeva on paremusjärjestus:
1. Dario De Toffoli, ITA
2. James Heppell, GBR
3. Paco Garcia, ESP
4. David Jameson, GBR
5. Ankush Khandelwal, IND
6. Tony Niccoli, ITA
7. Andres Kuusk, EST
8. Tim Hebbes, GBR
De Toffolil meistritiitel veel käes ei ole, teoreetilised shansid teda püüda on olemas Heppellil, Khandelwalil ja Pacol, aga selleks peavad nad homme kaks alavõitu noppima, mis praktiliselt on võimatu.
Minu võimalik skoor, milleni oleks võimalik jõuda boku alavõidu korral, on 454,12, millest paraku on juba praegu kolmel esimesel punkte rohkem. Seega hüvasti medal, aga see-eest tere tulemast Toffifee. Vean kihla, et see maitseb isegi paremini. Kui tõesti boku võitma peaksin, siis haaran ilmselt viimasest õlekõrrest ja proovin ka abalonet, kus shansid pole just kiita, aga võitlema peab lõpuni lõvi kombel.
Palju omahas osalejaid oli? Kahju, et seekord medal läinud. Järgmiseks aastaks teen sulle pokkerialadeks korraliku koolituse. Ma arvan, et Sinu tasemel mõttevõimega peaks see seal suht hea shants olema korralikku skoori korjata (vähemalt ühelt lototurniirilt).
[i]postitas mell123[/i]
Palju omahas osalejaid oli?
Palju omahas osalejaid oli?
Mängiti kolmel 7-8 mängijaga laual, seega napilt üle kahekümne osaleja. Rahvast oli vähem, kui varasematel turniiridel, kuna samal ajal käis veel mitu ala.
Tuli oodata kõige viimase võistluspäevani, aga lõpuks tuli õnn ka minu õuele. Ehkki kokkuvõttes medali võitmiseks oli juba liiga hilja, siis lohutust sain tänase päevaga kõvasti.
Õnnejumalanna soosingut sain esimest korda tunda boku viiendas voorus, kui Alain Dekkeri vastu olin juba avangus täiesti läbi (seda võib bokus valgetega mängides kergesti juhtuda), kuid ta lükkas lõpliku hoobi andmist muudkui edasi ja viimaks, kui võidukombinatsiooni peale läks, jättis kahe silma vahele, et oli pidevas rünnakutuhinas mulle neliku peale mänginud. Võites on harva kehv tunne, aga seekord oli mul Alainist tõeliselt kahju, vaene mees vajas hea mitu minutit kosumiseks ja uuesti laua taha istumiseks. Kahe vooru pärast jätkus fortuuna soosing, kui David Pearce vastu mustadega mängides teooria ära unustasin ja suutsin selge halvemuse lauale tekitada. Kuidagi õnnestus võrdsustada ja selle asemel, et rahulikult viik teha, läks Pearce riskeerima ja kaotas. Pärast nii õnnelikke tulemusi eeldatavate peakonkurentide vastu tundsin sisimas, et see peab olema minu turniir ja seekord sisetunne ei petnud - kogusin 11 punkti 14-st ja edestasin Ankushi punktiga ning Pearce'i kahega. Seega teine alavõit ja esimene maksimumskoor.
Paraku näitas turniiritabel, et enne viimast sessiooni pole ka teoreetilist shanssi medalile (seega olin juba enne tänast surnud ja maha maetud) ja plaanisin viimase sessiooni ajal linna peale minna, kuna abalonet mängida ei viitsinud ja lost cities'ist ei teadnud midagi. Kuidagi moodi õnnestus aga teistel mind ära veenda, et tegu on väga lõbusa mänguga (lost cities siis), mille reeglid saab selgeks 5 minutiga (täpselt nii palju oligi turniiri alguseni jäänud). Uurisin siis kohtuniku käest luba ja mind lastigi osalema. Reeglid sain küll selgeks, aga strateegiat nii kiiresti paraku mitte ja esimeses partiis Ankushi vastu hävisin umbes 20-80. Teises partiis hakkasin juba aru saama, mida tegema peab ja kaotasin kõigest minimaalse skooriga 31-32. Mis edasi juhtuma hakkas, liigitub aga juba imede valdkonda. Järelejäänud 12-st partiist võitsin 10, sealhulgas vana sõbra ja turniiri suurfavoriidi Alain Dekkeri vastu, ning võitsin kogu turniiri ära. Selles mängus olevat 50% õnn ja 50% oskused, aga mina ei saanud aru sellestki, kas mul lihtsalt vedas või tegin vahepeal midagi kavalasti. Seega lõppes turniir positiivses võtmes ja tõusin üldpingereas neljandaks.
Maailmameistriks tuli, nagu juba mõne päeva eest arvata võis, itaallane Dario De Toffoli, kes oma eelmise meistritiitli võitis täpselt 10 aastat tagasi. Dario parandas täna oma tulemust veelgi ja jõudis 489-ni, ehk täpselt sama tulemuseni, mille mina saavutasin eelmisel aastal. Teise koha kogus vaatamata ebaõnnele viimaste päevade ajagraafikuga hispaanlane Paco Garcia de la Banda 467 punktiga, pronksi võitis inglane James Heppell 465 punktiga.
Sarnaselt eelmisele aastale ületas 400 punkti piiri 11 võistlejat, kes reastusid järgnevalt:
1. Dario De Toffoli, Itaalia
2. Francisco Paco Garcia de la Banda, Hispaania
3. James Heppell, Suurbritannia
4. Andres Kuusk, Eesti
5. Ankush Khandelwal, India
6. David Jameson, Suurbritannia
7. Tony Niccoli, Itaalia
8. Michael Dixon, Suurbritannia
9. Tim Hebbes, Suurbritannia
10. Matthew Hatthrell, Suurbritannia
11. Alain Dekker, LAV.
Väga meeliülendav oli auhinnatseremoonia - lippude, medalite, karikate, shampanja ja Itaalia hümniga. Isegi medalit võitmata oli äärmiselt vahva kõiges selles osaline olla. Kahe eelmise aastaga võrreldes tundub, et alal võivad koita jälle paremad ajad.
Pärast ametlikku lõpetamist võtsime Paco ja Darioga vastu korraldajate kutse pubisse minna. Meiega ühinesid ka ülejäänud kaks Hispaania esindajat, kelle nimesid ma paraku ei mäleta, aga olid väga sümpaatsed tegelased. Esikohaga kaasnes 500 inglise naela auhinnaraha ja Dario tegi kõigile välja. Vestlesime turniiri ajaloost (korraldajatel olid kaasas vanad bülletäänid), põnevamatest rivaliteetidest ja skandaalidest, sealhulgas erinevate petmissüüdistustega (üks levinumaid olevat mastermindis süüdistused erinevat värvi nuppude üle lugemises (pärast koodi seadmist) ja koodi seadja poolt omakorda osade värvide taskusse peitmine vastase eksitamiseks). Samuti aga jalgpallist, 2007. aasta finants- ja Kreeka võlakriisist, Paul Krugmanist ja paljust muust. Üldiselt mulle pubides istumine ei meeldi, aga selle seltskonnaga oli see tõeline nauding. Ühtlasi kogesin, et Pacol on vapustavalt hea huumorimeel ning üldse on ta mitte ainult suur mõttesportlane vaid ka inimene suure algustähega. Ainult üks ja üpris otsustav viga on tal küljes, mida ma sugugi tolereerida ei saa - Paco fännab Real Madridi.
Kui proovida veel positiivse noodiga selleaastast turniiri kokku võtta, siis sain juurde mitmeid häid sõpru. Eraldi mainimist väärib ehk twixti-tšempion Florian Jamain, keda sai juba ka natuke ära kasutatud (milleks siis sõbrad on) oma poolelioleva twixtipartii analüüsimisel. Florian osales üritusel esmakordselt, aga lubas järgmisel aastal kindlasti tagasi olla ja kõigile vanadele ässadele lahingu anda.
Tore on, et teist aastat järjest oli igapäevaselt kohal ajakirjandus. Ürituse reklaam ja meediale atraktiivseks tegemine on viimasel ajal olnud suhteliselt problemaatiline, nii et see on oluline samm paremuse suunas. Mind kutsuti küll fotosessioonile suhteliselt halval päeval, kui olin just ametlikult tiitli kaotanud ja reaalsed medalilootused minetanud. Fotograaf siis mainis, et inglastel on üks sobilik vana ütlus: ei ole midagi, mis oleks tõelisele tšempionile raskem taluda, kui teadmine, et ta ei ole enam parim. Ilmselt on selles ütluses omajagu tõtt, aga lõpetaksin finaalpäeva kokkuvõtte siiski eesti tarkuseteraga: tõeline tšempion võib küll kaotada, aga ta tuleb tagasi ja teeb seda tugevamana kui kunagi varem.
Õnnejumalanna soosingut sain esimest korda tunda boku viiendas voorus, kui Alain Dekkeri vastu olin juba avangus täiesti läbi (seda võib bokus valgetega mängides kergesti juhtuda), kuid ta lükkas lõpliku hoobi andmist muudkui edasi ja viimaks, kui võidukombinatsiooni peale läks, jättis kahe silma vahele, et oli pidevas rünnakutuhinas mulle neliku peale mänginud. Võites on harva kehv tunne, aga seekord oli mul Alainist tõeliselt kahju, vaene mees vajas hea mitu minutit kosumiseks ja uuesti laua taha istumiseks. Kahe vooru pärast jätkus fortuuna soosing, kui David Pearce vastu mustadega mängides teooria ära unustasin ja suutsin selge halvemuse lauale tekitada. Kuidagi õnnestus võrdsustada ja selle asemel, et rahulikult viik teha, läks Pearce riskeerima ja kaotas. Pärast nii õnnelikke tulemusi eeldatavate peakonkurentide vastu tundsin sisimas, et see peab olema minu turniir ja seekord sisetunne ei petnud - kogusin 11 punkti 14-st ja edestasin Ankushi punktiga ning Pearce'i kahega. Seega teine alavõit ja esimene maksimumskoor.
Paraku näitas turniiritabel, et enne viimast sessiooni pole ka teoreetilist shanssi medalile (seega olin juba enne tänast surnud ja maha maetud) ja plaanisin viimase sessiooni ajal linna peale minna, kuna abalonet mängida ei viitsinud ja lost cities'ist ei teadnud midagi. Kuidagi moodi õnnestus aga teistel mind ära veenda, et tegu on väga lõbusa mänguga (lost cities siis), mille reeglid saab selgeks 5 minutiga (täpselt nii palju oligi turniiri alguseni jäänud). Uurisin siis kohtuniku käest luba ja mind lastigi osalema. Reeglid sain küll selgeks, aga strateegiat nii kiiresti paraku mitte ja esimeses partiis Ankushi vastu hävisin umbes 20-80. Teises partiis hakkasin juba aru saama, mida tegema peab ja kaotasin kõigest minimaalse skooriga 31-32. Mis edasi juhtuma hakkas, liigitub aga juba imede valdkonda. Järelejäänud 12-st partiist võitsin 10, sealhulgas vana sõbra ja turniiri suurfavoriidi Alain Dekkeri vastu, ning võitsin kogu turniiri ära. Selles mängus olevat 50% õnn ja 50% oskused, aga mina ei saanud aru sellestki, kas mul lihtsalt vedas või tegin vahepeal midagi kavalasti. Seega lõppes turniir positiivses võtmes ja tõusin üldpingereas neljandaks.
Maailmameistriks tuli, nagu juba mõne päeva eest arvata võis, itaallane Dario De Toffoli, kes oma eelmise meistritiitli võitis täpselt 10 aastat tagasi. Dario parandas täna oma tulemust veelgi ja jõudis 489-ni, ehk täpselt sama tulemuseni, mille mina saavutasin eelmisel aastal. Teise koha kogus vaatamata ebaõnnele viimaste päevade ajagraafikuga hispaanlane Paco Garcia de la Banda 467 punktiga, pronksi võitis inglane James Heppell 465 punktiga.
Sarnaselt eelmisele aastale ületas 400 punkti piiri 11 võistlejat, kes reastusid järgnevalt:
1. Dario De Toffoli, Itaalia
2. Francisco Paco Garcia de la Banda, Hispaania
3. James Heppell, Suurbritannia
4. Andres Kuusk, Eesti
5. Ankush Khandelwal, India
6. David Jameson, Suurbritannia
7. Tony Niccoli, Itaalia
8. Michael Dixon, Suurbritannia
9. Tim Hebbes, Suurbritannia
10. Matthew Hatthrell, Suurbritannia
11. Alain Dekker, LAV.
Väga meeliülendav oli auhinnatseremoonia - lippude, medalite, karikate, shampanja ja Itaalia hümniga. Isegi medalit võitmata oli äärmiselt vahva kõiges selles osaline olla. Kahe eelmise aastaga võrreldes tundub, et alal võivad koita jälle paremad ajad.
Pärast ametlikku lõpetamist võtsime Paco ja Darioga vastu korraldajate kutse pubisse minna. Meiega ühinesid ka ülejäänud kaks Hispaania esindajat, kelle nimesid ma paraku ei mäleta, aga olid väga sümpaatsed tegelased. Esikohaga kaasnes 500 inglise naela auhinnaraha ja Dario tegi kõigile välja. Vestlesime turniiri ajaloost (korraldajatel olid kaasas vanad bülletäänid), põnevamatest rivaliteetidest ja skandaalidest, sealhulgas erinevate petmissüüdistustega (üks levinumaid olevat mastermindis süüdistused erinevat värvi nuppude üle lugemises (pärast koodi seadmist) ja koodi seadja poolt omakorda osade värvide taskusse peitmine vastase eksitamiseks). Samuti aga jalgpallist, 2007. aasta finants- ja Kreeka võlakriisist, Paul Krugmanist ja paljust muust. Üldiselt mulle pubides istumine ei meeldi, aga selle seltskonnaga oli see tõeline nauding. Ühtlasi kogesin, et Pacol on vapustavalt hea huumorimeel ning üldse on ta mitte ainult suur mõttesportlane vaid ka inimene suure algustähega. Ainult üks ja üpris otsustav viga on tal küljes, mida ma sugugi tolereerida ei saa - Paco fännab Real Madridi.
Kui proovida veel positiivse noodiga selleaastast turniiri kokku võtta, siis sain juurde mitmeid häid sõpru. Eraldi mainimist väärib ehk twixti-tšempion Florian Jamain, keda sai juba ka natuke ära kasutatud (milleks siis sõbrad on) oma poolelioleva twixtipartii analüüsimisel. Florian osales üritusel esmakordselt, aga lubas järgmisel aastal kindlasti tagasi olla ja kõigile vanadele ässadele lahingu anda.
Tore on, et teist aastat järjest oli igapäevaselt kohal ajakirjandus. Ürituse reklaam ja meediale atraktiivseks tegemine on viimasel ajal olnud suhteliselt problemaatiline, nii et see on oluline samm paremuse suunas. Mind kutsuti küll fotosessioonile suhteliselt halval päeval, kui olin just ametlikult tiitli kaotanud ja reaalsed medalilootused minetanud. Fotograaf siis mainis, et inglastel on üks sobilik vana ütlus: ei ole midagi, mis oleks tõelisele tšempionile raskem taluda, kui teadmine, et ta ei ole enam parim. Ilmselt on selles ütluses omajagu tõtt, aga lõpetaksin finaalpäeva kokkuvõtte siiski eesti tarkuseteraga: tõeline tšempion võib küll kaotada, aga ta tuleb tagasi ja teeb seda tugevamana kui kunagi varem.
[i]postitas fantunes[/i]
Tuli oodata kõige viimase võistluspäevani, aga lõpuks tuli õnn ka minu õuele. Ehkki kokkuvõttes medali võitmiseks oli juba liiga hilja, siis lohutust sain tänase päevaga kõvasti.
Õnnejumalanna soosingut sain esimest korda tunda boku viiendas voorus, Seega teine alavõit ja esimene maksimumskoor.
Kuidagi moodi õnnestus aga teistel mind ära veenda, et tegu on väga lõbusa mänguga (lost cities siis), mille reeglid saab selgeks 5 minutiga (täpselt nii palju oligi turniiri alguseni jäänud). Järelejäänud 12-st partiist võitsin 10, sealhulgas vana sõbra ja turniiri suurfavoriidi Alain Dekkeri vastu, ning võitsin kogu turniiri ära. Selles mängus olevat 50% õnn ja 50% oskused, aga mina ei saanud aru sellestki, kas mul lihtsalt vedas või tegin vahepeal midagi kavalasti. Seega lõppes turniir positiivses võtmes ja tõusin üldpingereas neljandaks.
Maailmameistriks tuli, nagu juba mõne päeva eest arvata võis, itaallane Dario De Toffoli, kes oma eelmise meistritiitli võitis täpselt 10 aastat tagasi. Dario parandas täna oma tulemust veelgi ja jõudis 489-ni, ehk täpselt sama tulemuseni, mille mina saavutasin eelmisel aastal. Teise koha kogus vaatamata ebaõnnele viimaste päevade ajagraafikuga hispaanlane Paco Garcia de la Banda 467 punktiga, pronksi võitis inglane James Heppell 465 punktiga.
Sarnaselt eelmisele aastale ületas 400 punkti piiri 11 võistlejat, kes reastusid järgnevalt:
1. Dario De Toffoli, Itaalia
2. Francisco Paco Garcia de la Banda, Hispaania
3. James Heppell, Suurbritannia
4. Andres Kuusk, Eesti
5. Ankush Khandelwal, India
6. David Jameson, Suurbritannia
7. Tony Niccoli, Itaalia
8. Michael Dixon, Suurbritannia
9. Tim Hebbes, Suurbritannia
10. Matthew Hatthrell, Suurbritannia
11. Alain Dekker, LAV.
lõpetaksin finaalpäeva kokkuvõtte siiski eesti tarkuseteraga: tõeline tšempion võib küll kaotada, aga ta tuleb tagasi ja teeb seda tugevamana kui kunagi varem.
Tuli oodata kõige viimase võistluspäevani, aga lõpuks tuli õnn ka minu õuele. Ehkki kokkuvõttes medali võitmiseks oli juba liiga hilja, siis lohutust sain tänase päevaga kõvasti.
Õnnejumalanna soosingut sain esimest korda tunda boku viiendas voorus, Seega teine alavõit ja esimene maksimumskoor.
Kuidagi moodi õnnestus aga teistel mind ära veenda, et tegu on väga lõbusa mänguga (lost cities siis), mille reeglid saab selgeks 5 minutiga (täpselt nii palju oligi turniiri alguseni jäänud). Järelejäänud 12-st partiist võitsin 10, sealhulgas vana sõbra ja turniiri suurfavoriidi Alain Dekkeri vastu, ning võitsin kogu turniiri ära. Selles mängus olevat 50% õnn ja 50% oskused, aga mina ei saanud aru sellestki, kas mul lihtsalt vedas või tegin vahepeal midagi kavalasti. Seega lõppes turniir positiivses võtmes ja tõusin üldpingereas neljandaks.
Maailmameistriks tuli, nagu juba mõne päeva eest arvata võis, itaallane Dario De Toffoli, kes oma eelmise meistritiitli võitis täpselt 10 aastat tagasi. Dario parandas täna oma tulemust veelgi ja jõudis 489-ni, ehk täpselt sama tulemuseni, mille mina saavutasin eelmisel aastal. Teise koha kogus vaatamata ebaõnnele viimaste päevade ajagraafikuga hispaanlane Paco Garcia de la Banda 467 punktiga, pronksi võitis inglane James Heppell 465 punktiga.
Sarnaselt eelmisele aastale ületas 400 punkti piiri 11 võistlejat, kes reastusid järgnevalt:
1. Dario De Toffoli, Itaalia
2. Francisco Paco Garcia de la Banda, Hispaania
3. James Heppell, Suurbritannia
4. Andres Kuusk, Eesti
5. Ankush Khandelwal, India
6. David Jameson, Suurbritannia
7. Tony Niccoli, Itaalia
8. Michael Dixon, Suurbritannia
9. Tim Hebbes, Suurbritannia
10. Matthew Hatthrell, Suurbritannia
11. Alain Dekker, LAV.
lõpetaksin finaalpäeva kokkuvõtte siiski eesti tarkuseteraga: tõeline tšempion võib küll kaotada, aga ta tuleb tagasi ja teeb seda tugevamana kui kunagi varem.
Ka 4. koht MMil on igati kiiduväärt tulemus. Ja kui olümpial antakse 4. kohale tavaliselt rahalist preemiat, siis peaks Eesti riik ka selle MMi puhul nii tegema.
Mina olen ka niipalju võistelnud, et oskan 4ndat kohta hinnata. Loodan Sind näha, kui mitte varem, siis stratego esitlemisel Tallinn Openi ajal. Siis saad ka isiklikult ergutada noori rendžukaid tulema Londonisse (järgmisel aastal meil mingit kauget ja rahamahukat reisi muidu plaanis pole). Tõsi, vene rendžumängijad soovisid, et teeksin peale rendžu MM lõppu (14.08. 2013) veel teise Karepa laagri ja siis läheb vist selle Londonisse tulekuga kiireks, ent kaalume asja.
palju punkte see viimane alav]it andis_